Pisike "parditibu" peab paterdama haiglapalatis ja ootab väga, et saab terveks ja usalduse maailma vastu tagasi.🐥💛
TÜDRUKUTIRTS PÜÜAB HOMSET
Marleen oli väike rõõmsameelne, aktiivne ja krutskeid täis 1a.1k. pisike piiga. Tahaks väga öelda, et “tavaline” nunnupall, kes alles hakkas avastama suurt maailma ja sooviks väga seda maailma usaldada. Kahjuks aga naerusuine tirtsu ei saanudki kaua olla see “tavaline”, sest elu pani väikesele lapsele selga raske kandami kanda – pahaloomulise kasvaja, täpsemas keeles presakraalse idurakulise kasvaja 4. staadiumi.
“Võõras külaline” otsustas koha sisse võtta lapse vaagnas, kust ulatub vähesel määral välja ka ristluu/õndraluu vahelisele alale. Kuna kasvaja oli alustanud juba kiirelt kasvamist ja oli üsna suur, oli vaja kiirelt teha kolm keemiaravikuuri, et saaks see kolle kergemini ära opereerida.
Kõik kulges edaspidi nii, nagu raviplaan ette nägi, kuniks analüüsis hakkas kasvajamarker lapsega malet mängima. Nimelt kasutatakse kasvajamarkeri määramist kasvajate staadiumi määramisel, haiguse prognoosi hindamisel, ravi efektiivsuse jälgimisel, tuumori taastekke kindlakstegemisel ja abiuuringuna kasvajaliste haiguste diagnoosimisel ja skriinimisel.
Number oli kõrge … teadmatus … kus siis veel mõni kolle end peidab … Miks see number on nii kõrge?
Kasvajamarker aga ei lahku, lihtsalt kiigub emme ja issi närvide otsas ja ei halasta. Oli lootus, et tekkinud tsüsti eemaldamisega väheneb ka marker …
Nüüd, oktoobri algul oligi operatsioon. Tsüst (vedelikukogum) istus seljaaju allosas närvide vahel ja kahjuks oli ka osad närvid juba lapikuks suutnud vajutada. Tsüstivedelikust kasvajarakke ei leitud, seljaaju vedelikust samuti mitte.
Taaskord suur küsimus, aga kus siis? Kus asub retsidiiv? Kus sa end peidad?
Laps sai uuringutel tervenisti üle vaadatud, pealaest jalatallani. No ei leitud ...
Vahepeal saadi koju, sest muud näidud olid head. Kodus aga läksid asjad kolinal allamäge. Esimene öö tüdrukuke ei maganud terve öö üldse. Aina karjus, jorises ja oli nagu kuskil omas mullis. Magamatus, väsimus ajasid ta segadusse. Tundus, nagu tal oleks raskus ühest unetsüklist teise minekuga.
Uued hirmud, mured, valud, et äkki …
Järgmine päev suutis kuidagi lõpuks uinuda. Ka öö oli pisut rahulikum. Pisut. Kuid jalgadele tõusta oli raske.
Ka edasisel päeval tundis valu ja oli nutune. Eelistas rohkem istuda või poolistukil olla. Magamine oli üsna kehv ja ikka nutune. Valuravi tegi pisutki leebemaks olemist.
Raviarst selgitas, et kuna tsüst surus osad närvid lapikuks, siis närvide taastumine on pikk protsess. Hetkel ongi vaid abiks valuravi ja aeg.
Tirtsu oli terve nädalavahetuse vaid istuli või kuidagi poolistukil. Ja asi paistis algusest vaadatuna isegi hullem olema.
Jätkus valuravi.
Oktoobrikuu kolmandal nädalal tehti magnetresonantsuuring (MRT). Tüdruk joriseb ja on väga väsinud.
Peale uuringut alustati uue raviskeemiga keemiaravi. Uuriti ka ultraheliga südant, see oli korras. Õnneks!
Ja nüüd! – Võeti ka kasvajamarkeriproov … Vot siinkohal ei oska enam emotsioone kuidagi kokku võtta. Kõrge! Jälle!
Lapse emme ootas kannatamatult raviarsti, kes tuli ja ütles sellise lause: “Me leidsime retsidiivi üles” Selles lauses oli mingi seletamatu kergendus, nagu ema saanuks maailma parima ja rõõmsama uudise, kuigi iseenesest ei peaks ju kasvaja leidmine kedagi rõõmustada, aga ainuüksi sellest mõtlemine pani tüdrukukese emme silmad vett jooksma.
Ligi 6 kuud otsimist … ja lõpuks andis retsidiiv ennast näole. Lõpuks!!!!
Asukohaks on sama koht, kuhu oli paigaldatud asenduslüli (metallprotees selgroolülide vahel). Ta kükkis seal kruvide ja proteesi ümber. Osa kasvajast on suunaga lülide vahel olevasse kanalisse seljaaju poole ja lükkab seda lapikuks. Ja see on ka põhjus, miks laps praegu ka jalule ei taha tõusta ja kõik käib läbi valu ning nutu, sest see “võõras” pitsitab seljaaju ja närve ning surub kõike kokku.
Miks seda varem näha siis polnud, põhjuseks oligi see, et kasvaja asukoht on tehislüli ümber, see aga annab MRT uuringus mõningaid varjundeid, moonutusi. Ja kuna kasvaja oli varasemalt nendel uuringute ka piisavalt väike, lisaks tehislülist tingitud varjud, siis seda varem ei leitudki. Ajaga tekkiski kasvajal end võimalus suuremaks kasvatada ja nii ta ennast reetiski.
See on tegelikult ülim kergendus, et lõpuks on selle asukoht ja ka kõikidele küsimärkidele vastused teada. Kuskil mujal ei ole koldeid ja õnneks kasvaja ei ole seljaajust läbi tunginud, vaid lihtsalt surub seda.
Täna on preili 2.a.6.k. Ravi läheb edasi.
Loodame keemiaravi tõhususele, et kollet vähendada, siis juba jääb loota operatsiooni õnnestumisele, vaatamata, et kasvaja asukoht on kehv.
Samuti on oluline füsioteraapia, et jalgade liikuvus tagasi saada.
Väikese preili elu - üks päev korraga – ikka püüdes homset.
Et selle kõige juures säilitada mingigi normaalsus ja mitte pettuda usus ja mitte hüljata lootus, on perele suureks abiks meie Liit ja see imearmas "pardipesakond", kes neile kaasa elab ja hea sõnaga toetab.
Meie kõikide suurim soov on, et väike Marleen saaks seda maailma usaldada, kuhu ta sündis ja võtta vastu veel väga-väga palju lahkust ja head.💛
Aita sinagi hoida laste elusid:
https://toeta.vahilapsed.ee
Annetustelefonid:
900 21 50 - 5€
900 21 10 - 10€
900 21 25 - 25€